Fakte pliiatsitootmisest Eestis

Minu kogumise ajaluguStatistika...aastal 2012Huvitavaid fakteĂśldine pliiatsi ajalugu Pliiatsi jutudPliiatsi luuletusedFakte pliiatsitootmisest Eestis

Kirjanik Tiia Toomet on Eesti Raamatus 1987 a. kirjutanud järgmised read: “... Nii on iga                PLIIATS  natuke isemoodi nii nagu iga inimenegi. Ometi on nii inimesed kui pliiatsid omavahel rohkem sarnased kui erinevad. Kõigil inimestel on naha all luud ja lihased, soontes voolab veri. Pliiatsite vereks on süsi, nahaks puust kest. Mis puust on küll tehtud KOH-I-NOOR HB, kus see puu kasvas? Ja enne puud pidi olema seeme, mis langes mulda, idanes, pistis rohelise nina maa seest välja. Kui palju aastaid möödus enne kui väikesest võrsest sirgus puu, millest sai teha pliiatseid. Mida mäletab sellest KOH-I-NOOR HB? Ons tema kollase värvivaaba all säilinud mingi jälg kunagisest puuelust, ehk koguni seemne-elust? Ja süsi – grafiit – mida teab tema, aastatuhandeid, aastamiljoneid maapõues lamanu oma eelmistest olemisvormidest? Läbi grafiidi ulatuvad pliiatsi juured igimuistsete söeks saanud metsadeni...”.

 

Käesolevad read parafraseerivad eeltoodud küsimust - mida mäletab Pärnu sellest ajast, kui seal toodeti pliiatseid? Allakirjutajana ja pliiatsikollektsionäärina ning nüüd ka  väikese pliiatsimuusemi asutajana (vt lisatud pildid) pöördusin oma 7. märtsi 2008 a. artiklis “Pliiats elab edasi” lugeja poole palvega jagada informatsiooni, mis puudutab pliiatsite tootmist Pärnus nii enne kui pärast II maailmasõda. Tuleb tunnistada, et tulemus ei ole olnud päriselt ootustäratav, kuid see-eest meeldivalt üllatav, kuna minu poole on ainsana pöördunud 1919 aastal sündinud hr. Johan Vinter, kes on töötanud 18 aastasena (1937. a.) esimeses Eesti pliiatsivabrikus nimega Vallira. Viimane asus tolle aja sadamatöökoja juures ja vallikraavi kaldal.

 

Oma intervjuus meenutas Johan Vinter lühidalt järgmist.

Vallira nimi ei tulene vabriku asukohast vaid olevat tuletatud kahe tütre nimedest (näiteks Valli ja Ira). Pliiatsi põhimaterjalideks olid ümbrisena kohalik valge lepp ja südamikuna Saksamaalt eksporditud mitmesuguse kõvadusastmega terad.  Sügisel, kui puulaevad ja purjekad tõmmati kaldale, uputati lepapuidust tehtud parved kivide abil 2 – 3 meetri sügavusele vette. Kevadel saeti puit pakkudeks, veidi pikemateks kui pliiats, kuivatati ja sellele järgnes 24 tunnine aurutamine vees, millele oli lisatud parafiini. Järgnes pakkude liistudeks lõikamine, pliiatsiterade alla soonte freesimine, liistude vahele terade asetamine koos  poolte kokkuliimimisega, 10 pliiatsitooriku (kas ümmarguste või kuuekandiliste) lahtifreesimine nn “pliiatsivõileivast”, toorikute lihvimine ja suunamine värvimisse (omaette kuum ruum), kuivatamine, pliiatsiotste viimistlemine ja markeerimine ning pakendamine. Pliiatsid olid põhiliselt kollast või halli värvi. Pliiatsivalmistamisel kasutatavad  kõik masinad said jõuülekande rihmade abil ühelt ja samalt jõuvõtuvõllilt, nagu see sel ajal oli levinud. Et võistelda saksa firma Faber pliiatsitega turustati eesti pliiatseid mõne sendi võrra madalamate hindadega.

 

Võib arvata, et härra Johan Vinter on ainus siiani elav töötaja Eesti esimesest pliiatsivabrikust. Oli tema ju sel ajal alles 18 aastane. Siit ka moraal pealkirjas osundatud ajaloolastele, kiirustagem enne kui pole hilja. Allakirjutanu igal juhul koges taolist hiljaks jäämise võimalust täie tõsidusega.

 

Kuna viimased pliiatsid valmistati Pärnus arvatavasti möödunud sajandi 50-ndate aastate keskel (näiteks. toodeti arhiivi andmetel Pärnus vahemikus 1948 – 1952 veerand kuni 3 milj. pliiatsit ja 1957 a. toodeti samadel, kuid ümberkohandatud seadmetel arvutuspulkasid 100 tuh. karpi), siis olen jätkuvalt tänulik igasuguse informatsiooni ja vihje eest, mis puudutab pliiatsite tootmist Pärnus vähemalt peale II maailmasõda.