Minu kogumise ajalugu

Minu kogumise ajaluguStatistika...aastal 2012Huvitavaid fakteĂśldine pliiatsi ajalugu Pliiatsi jutudPliiatsi luuletusedFakte pliiatsitootmisest Eestis

Eesti lipu pliiatsid




 


Lõpetasin 1969. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikainsenrina peenmehaanika seadmete erialal. Diplomipraktikal olin ja ka diplomitöö tegin tolleaegses Tartu Aparaaditehases. Mulle, kui tulevasele konstruktorile, anti esimeste töövahenditena kolm kuldsete tähtedega musta Tšehhoslovakkia firma BOHEMIA WORKS “TOISON D’OR” pliiatsit. Vaatasin neid ja mõtlesin, et nii ilusaid pliiatseid võiks ju koguda.

Nii sai see alguse, kuigi päris kogumisest oli asi kaugel. Esialgu panin lihtsalt juhuslikult saadud pliiatsid karpi. Kui kunagi keegi küsis ja tahtis neid pliiatseid näha, siis tekkis vajadus kuidagi süstematiseerida ja panna nad sellisesse vormi, et neid saaks ka näidata. Tekkis mõte asetada nad samamoodi vöödesse nagu on padrunivööd. Kuna vööd tuli endal ise õmmelda, siis praeguse kujuni jõudmine võttis parasjagu aega.

Alguses olid ainult Nõukogude Liidu pliiatsid, mis olid erineva tugevusega; samuti Tšehhoslovakkia omad. Hiljem, kui tuttavad hakkasid liikuma piiri taha, siis palusin tihti, et “too mulle, palun, üks pliiats”.

Austraalias elavad sugulased teadsid mu hobi ja tädipoeg saatis mulle raamatu “Pliiatsi ajalugu”. Viimasest sain ma teada, et on olemas pliiatsikogujate või õigemini öeldes – kirjutusvahendite kogujate ühingud või seltsid nii USA-s kui ka Inglismaal. Polnud ju siis dollareid, et 80ndate lõpus ja 90ndate alguses USA “Pliiatsikogujate seltsi” (American Pencil Collectors Society - APCS) liikmeks saada. Üks vanematest olijatest – Arthur T. Iberg, tolleaegne ajalehetoimetaja- halastas mu peale ja maksis õige mitu aastat minu liikmemaksu. Nii ma saingi liikmeks nr. 1527. Seltsil on ka oma ajakiri või ajaleht “The Pencil Collector”, mis käib mul nüüd juba 1992. aastast. Liikmeid on praegu üle 2000, maailma erinevatest paikadest, põhiliselt muidugi USA-st. Tänavu tähistab selts oma 50ndat aastapäeva.

Pärast II Eesti Vabariigi tekkimist läksid piirid lahti ja ka pliiatsite saamine läks lihtsamaks. Minu esimene välisreis oli 1993. aastal Soome ja edaspidi olen ma igalt poolt proovinud uusi pliiatseid hankida. Samuti olen teinud näitusi, kuulutanud ajalehtedes, et kogun pliiatseid. Palju on pakutud vanematele kuulunud pliiatseid, näiteks üks daam tõi mulle “Viking” pliiatsi, milliseid müüdi I Eesti Vabariigi ajal tema vanematele kuuluvas poes. Samuti olen neid ostnud nn. täikalt, vaadanud läbi mahajäetud kontorite sahtleid jne. Loomulikult vahetame pliiatseid teiste APCS liikmetega. Saadan mõnele liikmele 10 pliiatsit ja saan samapalju vastu. Ühe hea saadetise sain Prantsusmaalt, kus minu hea kolleegi – patendivoliniku – sõbra isa suri ja kõik temast allesjäänud pliiatsid jõudsid minu kollektsiooni. Teise hea ja huvitava ostu tegin Viini täikalt.
Kahjuks pole ma kirja pannud iga pliiatsi saamise või leidmise lugu. Ühe India pliiatsi leidsin näiteks Londoni lennujaama metroost, eskalaatori pealt. Ühel Taimaalt pärit pliiatsil murdis toll aga pliiatsitera katki, et vaadata, mis seal sees on.

Märgiksin siinkohal ära, et kogun reeglina ainult musta grafiidiga nn. harilikke pliiatseid (brand name), st mitte värvipliiatseid. Ja vigurpliiatseid ma reeglina ei kogunud.
Paraku on 30 aasta jooksul kogunenud ka palju teistsuguseid pliiatseid ja kirjutamisega seotud asju, seetõttu avasin oma näituse.

Kirjutusvahendite kogujatel on ka omad kokkutulekud. Olen jõudnud nii Inglismaa kirjutusvahendite kogujate ja ka USA-sse APCS-le, kus olen loomulikult ainus esindaja Eesti lipu all. Tehti isegi saade televisiooni jaoks ja artikkel ning pildid olid kohalikus ajalehes.

Pliiatseid on mul praegu üle 12 000, päris täpset arvu ei teagi, sest pole suutnud kõiki pliiatseid koos piltidega arvutisse panna. Tean aga, et ühel USA kolmandat põlve kogujal on üle 20 000 pliiatsi.

Kollektsioonis olevate pliiatsite päritoluriikide arvu ei oskagi öelda. Esindatud on kõik maailmajaod. Vähem on Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast. Kõige rohkem ilmselt endisest Nõukogude Liidust, järgnevad Saksamaa, USA, Inglismaa, Jaapan, Hiina jne.

Näitusest tooksin huvitavamate näidetena välja pliiats-termomeeteri, šokolaadilõhnaga pliiatsi, painduva pliiatsi, väikeste mineraalide kogumiga pliiatsi, Brežnevile tema hiilgeaegadel kuuluva pliiatsi – sedapuhku küll punase teraga jne.

Kollektsiooni ja näituse naelaks on aga alumiiniumist tehtud pliiats, mille kinkisid kolleegid kunagisest Eesti Teaduste Akadeemia eksperimentaaltöökojast konstruktoritele palju aastaid tagasi. Samuti suur puidust näitusepliiats ja hiiglaslik pliiats, mis koosneb sadadest pliiatsitest.

Kõige vanemad pliiatsid on pärit üleeelmisest sajandist.